Puhkus!!!

Justkui hüvituseks nädalavahetustel töötamise eest sain ühe vaba nädala. Mis muidugi tähendas, et kohe laupäeva hommikul haarasin kohvri ja lahkusin Detroidist. Ega ju Detroidis niisama aega ei veedeta :) Kuigi see on tõsi (kesklinna tullakse ainult tööle või teatud üritustele ja kohe kui tööpäev või üritus läbi, istutakse autosse ja suundutakse äärelinna), pole linn sellist kuulsust tegelikult ära teeninud...

Igal juhul, plaan oli kuni järgmise pühapäevani Port Perrys ja Torontos sugulaste-sõprade juures aega veeta. Esiteks tuli tunnelibussiga Detroidi jõe põhjas oleva tunneli kaudu Kanada poolele Windsorisse saada, siis taksoga rongijaama ja sealt Toronto rongi peale. Päris meeldiv, et praegu on võimalik Kanada mägede, metsade ja põldude vahel looklevas rongis istuda ja samal ajal tuhandete kilomeetrite kaugusel Läänemere kaldal olevate kodustega Skype's rääkida. Rongis istus aga mu kõrval üks noor naine, kes alles õppis tundma Skype hüvesid: ta meessõber jäi Windsorisse samal ajal kui tema oli teel Vancouverisse. Vaene naine oli nii murtud, et jõi vaid veini ja vestles meessõbraga Skype's. Lõpuks oli ta nii purjus, et rääkis oma raskest elust üle terve vaguni. Tuli välja, et tavaliselt ta ei joovat üldse alkoholi, vaid tarvitavat hoopis marihuaanat, mis olevat Vancouveris levinud ja vist ka legaalne. Üldiselt mõistis ta alkoholi joomise hukka – marihuaana seevastu olevat igati ok?! Igal juhul kavatses ta seda nüüd oma emale tutvustada. Torontosse jõudes ei suutnud ta Skype's vestlemist lõpetada ja jäigi üksinda sinna vagunisse. 

Torontost sõitsin kohe edasi Port Perrysse. Port Perry on tore väike ajalooline linnake järve kaldal (kõrval pilt järvesopist ja kuulsast kanada hanest). Suurepärane koht puhkuseks. Nii kulusidki esimesed päevad ümbruses ringisõitmiseks ja tuttavate külastamiseks. Muuseas käisime Jõekäärul. Toronto lähedal on nimelt kaks ala (Jõekääru ja Seedrioru), mille eestlased aastakümneid tagasi ostsid ja ehitasid sinna oma suvekodud. Nüüd on osa suvilatest suurteks majadeks ümber ehitatud ja seal elatakse aastaringi. Suvel toimuvad seal lastele eestikeelsed suvelaagrid. Ja tänavate nimed on Kalevi, Viru jne. Käisime ka vanakraami oksjonil. Port Perry ümbruses on hästi palju talusid ja nii võis seal näha kohalikke maainimesi: ruudulistes flanellsärkides, teksastes ja saabastes – hästi tore, nagu filmis :) Oksjon ise oli samuti huvitav.

Nädala teise poole veetsin Toronto kesklinnas. Kuigi ilm oli enamjaolt vihmane, oli ikkagi tore ringi jalutada. Toronto on äärmiselt rahvusvaheline ja elust pakatav (eriti võrreldes Detroidiga). Algul tundus isegi natuke veider käia tänavatel, kus oli ka teisi inimesi :P Kui paljude USA kesklinnade väljasuremise põhjuseks on äärelinnade ja äärelinna ostukeskuste leiutamine (viimased pärinevad väidetavalt Detroidist), siis Toronto linnaisad – nähes, kuidas äärelinnade areng kesklinnale mõjub – astusid selgeid samme selgeks, et kesklinnas säiliks elu: arendajad olid kohustatud ehitama lisaks kontoripindadele ka sama palju eluruume, kõrghoonete esimesed korrused pidid olema kaupluste, juuksurite, galeriide jmt päralt. Igal juhul näib, et selliste normide kehtestamine on saavutanud oma eesmärgi. Toronto kesklinn on täis igasugu restorane, poode, kohvikuid. Torontos elamist on võrdlemisi lihtne ette kujutada :)

Kuigi Torontos ja selle ümbruses ehitatakse ka praegu väga palju, on linn siiski väga roheline – palju parke, millest osas on loodus oma algsel kujul säilinud. Torontos elavat 100 000 pesukaru, üle 1 000 rebase, samuti on seal loendamatul hulgal linde (sh muidugi kanada hanesid), oravaid ja muid loomi. Pesukarud on väga armsad! Ja seda toredam on kuulda, et Torontos olevat täiesti ametlik poliitika selline, et metsloomad olid sel alal varem kui inimesed ja seetõttu on neil seal ka praegu täielik õigus olla. Väga edumeelne!

Nüüd aga olen tagasi Detroidi kesklinnas, kus on vaid üksikud linnud ja tiba rohelust, aga ka siin on rohi juba roheliseks läinud ja osa puid hiirekõrvus. Naljakas oli, et just sel nädalal, kui Kanadas olin, oli nii USA kui Kanada uudistes Detroidist juttu - muidugi sellest, kui halvas olukorras linn on. Ainuke positiivne uudis oli, et esimest korda 75 aasta jooksul nähti Detroidi jões kobrast (kunagi oli neid siin palju, kopranahad olid peamine kaup Detroidi algusajal). Näib, et seda, et kobras oli mahajäetud elektrijaama juurde pesa teinud, võeti kui head ennet - eriti arvestades, et Detroidi "taaselustamise" ühe suunana nähekse just linna roheliseks muutmist kõige laiemas mõttes.