Best assignment EVER :)

Pärast Kanadast tagasi jõudmist tuli töösse üks uus projekt. Ja miskipärast tahtis klient, et USA äriühingu suhtes läbiviidava LDD dataroom asuks kontserni peakontoris Itaalias. Veel paar päeva enne väljasõitu ei olnud teada ligikaudsetki dokumentide mahtu (mitu kausta, kasti vmt), mis läbi tuleb töötada (pärast muidugi selgus, et tüüpiline Itaalia värk – dokumente, mis oleks pidanud enne meie saabumist dataroomi kogutud olema, korjati veel ka teisel päeval, kui dataroomis töötasime, kokku ja vaid väike osa palutud dokumentidest oli õigeaegselt olemas :)). No ja sellistes oludes mainis ülemus, et mul võib tekkida võimalus Itaaliasse minna. Olin aga juba õppinud, et “võib-olla” tähendab siin tegelikult “ei” - valelootuste loomine on üpris tavaline. Seega ei arvestanud üldse võimalusega, et saan minna.

Pühapäeval (poolteist nädalat tagasi) helistas ülemus ja teatas, et pilet on broneeritud ja teisipäeval on väljalend. Ju mind oli kaasa vaja, et keskmist tunnihinda väiksemaks muuta :) (ja ilmselt aitaski minu kaasa võtmine kliendi jaoks kulusid kokku hoida). Aga tegelikult mul võrdlemisi ükskõik! Oli lihtsalt heameel, et saan näha, kuidas siin LDD-d tehakse (kuigi pärast kuulsin, et see LDD oli igati kõike muud kui tavaline) ja muidugi, et saan Euroopasse minna. Peaaegu selline tunne, nagu läheks koju – kuigi võiks ju väita, et Eestil ja Itaalial on vähe ühist, tundub mulle, et Eestil ja USA-l on veel vähem ühist :)

Dataroom asus Paduas, nii et lendasime Veneetsiasse. Kohale jõudes ootas ees suurepärane ilm: 20 kraadi sooja ja päikesepaiste. Kuna töömaht oli ikka veel ebaselge, siis ei julgenud loota, et pärast töö lõpetamist jääb aega ringivaatamiseks, aga see pärastlõuna oli kindlasti vaba, sest dataroomi saime alles järgmisel hommikul. Padual on väike armas vanalinn, millest on võimalik mõne tunniga piisav ülevaade saada, nii et jalutasime lihtsalt kogu pärastlõuna ringi. 

Järgmised paar päeva veetsime 12 h dataroomis ja töötajatega rääkides, nii et õhtusöögid langesid ajale, mil itaallased tavaliselt õhtust söövad – hilja, väga hilja. Näiteks jõudsime ühel õhtul restorani natuke enne üheksat ja imestasime täiesti tühja restorani nähes, kui küsiti, kas oleme laua broneerinud, sest restoran olevat peaaegu täielikult broneeritud. Meile siiski leiti laud ja kui poole tunni pärast ikka veel kedagi teist ei olnud, arvasime, et meile on pada aetud, kuni lõpuks natuke pärast 9:30 oli restoran järsku täis. Õhtusöögid olid Padua kõige paremates restoranides, kuigi hakkasin arvama, et kus seal ka ei sööks, toit on ikka võrratu (ka kohalikus sööklas, kus lõunat sõime, oli väga hea toit). Käsitsi valmistatud värske pasta, kõikvõimalikud mereannid, loomaliha, trüflijäätis, “inglise supp” jne, jne. Näiteks polnud ma varem koorimata krevette (st krevette koos koorega) söönud – kuid üllataval kombel olid need sel viisil valmistatuna hõrgud. Igal juhul, kui keegi peaks kunagi Paduasse minema, tean häid restorane (ja ka hotelli) soovitada. 

Saime tööga päeva võrra varem valmis (reede õhtuks) ja kuna tagasilend oli pühapäeval, siis laupäev oli täiesti enda päralt. Kuna Paduast on Veneetsiasse rongiga vaid poole tunni tee, siis sinna läksimegi. Olin Veneetsias ka varem käinud, kuid seda suvel, kui linn oli turiste puupüsti täis. Eks seal oli ka praegu päris palju turiste, kuid suur osa neist olid itaallased, kes olid lihavõttepühale järgneva nädala vabaks võtnud. Igal juhul oli hästi tore mitu tundi võrdlemisi sihitult mööda Veneetsia tänavaid ja sildu uidata. 

Päris kurb oli Itaaliast, kus oli suurepärane ilm, palju rohelust, õitsevad puud-põõsad, tagasi halli Detroiti lennata, kus on viimased paar päeva vaid vihma sadanud. Samas on siingi osa puid peaaegu lehes, kirsid õitsevad ja magnooliad on peaaegu õide puhkemas, lihtsalt et neid puid on kogu linna peale vaid üksikud... Aga hakkab siingi kevad tulema.