Kõige populaarsemal teemal

Kuigi erakordselt pikk ja külm talv on siin peaaegu kõige populaarsem teema, jääb see siiski õige pisut alla majanduskriisile. 

Finantssektori kõrval on autotööstus ilmselt enim kannatada saanud. Ja seega kannatab ka Detroit meeletult. Kui General Motors oma majandustulemused avaldas, ei arutatud ajalehtedes mitte teemal, kas GM läheb pankrotti, vaid pigem, milline pankrot oleks GM-le kõige kasulikum (kas tavaline Chapter 11 või nö prepackage'd). Isegi tänavatel oli justkui matuse meeleolu, inimesed vaatasid linna panoraamil domineeriva Renessaince Center'i (GM peahoone) poole ja arutasid, mis küll SIIS sellest hoonekompleksist saab. Siin ei tahaks keegi GM pankroti mõjusid ette kujutada. Mõni päev hiljem sai aga taas valdavaks seisukoht, et Washington ei lase GM-l põhja minna – GM on selleks lihtsalt liiga suur (ja lihtsam, vähem kulukam on vältida GM pankrotistumist, kui tegeleda GM pankroti tagajärgedega). 

Neljapäeval käisin ühel USA-Itaalia Liidu üritusel. Üritus toimus Detroidi uhkeimas hotellis - hiljuti renoveeritud Westin'is. Arvestades, et itaallased olid üritusega seotud, oli toit muidugi suurepärane  (aga ma ei tahtnud tegelikult imeheast veiselihast, kliendi silme all ja soovide kohaselt valmistatud pastast, võrratust tiramisust jne rääkida). Aga ürituse teine osa – paneeldiskussioon teemal Chrysler: Fiatiga või Fiatita? - oli vähemalt samal tasemel. 

Chrysler on Detroidi Kolmest (GM-i, Fordi ja Chryslerit nimetatakse Detroit Three'ks) kõige halvemas seisus. (Ford on muuseas kõige paremas seisus – ei olegi väga kuulnud, et Fordile oleks keegi seni pankrotti ennustanud). Chrysleri puhul kaheldakse, kas see iseseisvalt kriisist välja tuleb. Kui GM-i puhul ei saa valitsus põhimõtteliselt lubada ettevõttel pankrotistuda, siis Chrysleri puhul arvasid panelistid, et valitsus ei tarvitse Chrysleri päästmist niivõrd vajalikuks pidada. Valitsus ootab Chryslerilt selget kava, kuidas ettevõte kavatseb tegevust jätkata ja seni ei ole Chrysleril eriti midagi pakkuda. Ja siin tulebki mängu võimalik ühinemine Fiatiga. Aga see selleks...

Huvitav oli ka, kuidas panelistid – kõik USA autotööstusega tihedalt seotud isikud – USA autoturgu kirjeldasid. Räägiti sellest, et Fiat saaks pakkuda Chryslerile ökonoomsema mootoriga väiksemaid autosid. Kuid sellest polevat palju kasu – väikseid autosid ameeriklased lihtsalt ei osta (teatav erand olevat olnud VW Beatle). Keskkonnast ameeriklased tegelikult (veel?) ei hooli (siin võib siiski näha jõupingutusi, et seda suhtumist muuta). Toodi näide küsitlusest, kus ameerklastel tuli reastada 20 faktorit, mille järgi nad oma eluviisi seavad – keskkond oli 20.-nes. Samas, kui mõne aja eest kütuse hind järsult tõusis, hakati väiksemaid autosid ostma, aga siis läks kütuse hind taas alla ja väiksematest autotest ei hooli jälle keegi. Väidetavalt oleks autotööstuse inimesed väga õnnelikud, kui suudaksid ameeriklastele väiksemaid autosid müüa, aga on tõsiasi, et ameeriklastele väiksed autod lihtsalt ei meeldi. Põhimõtteliselt arvavad ameeriklased, et autol võiks ikka 4-liitrine mootor olla... Seda on linnapildis näha ka – väga paljudel on neljarattaveolised truck'id – sellised kastiga autod, kuhu mahub 2-3 inimest.... Täiesti mõttetud ja ebapraktilised! Pole ühegi trucki kastis seni midagi näinud... Ka sedaanid on siin väga suure mootoriga ning ma ei saa aru, miks see vajalik on – siin ei kihuta peaaegu keegi! Peagi jõustub aga seadus, mille kohaselt peavad sõidukid vastama teatud CO2 emissiooni piirmäärale. Praegu on turul täpselt üks sõiduk, mis nõuetele vastab. Päris hea! Ja panelistid olid üksmeelsed selles osas, et kuigi väiksemad  (ja väiksema mootoriga) sõidukid vastaksid nõuetele väga hästi, ei ole see USA turu jaoks lahendus. Pigem on lahenduseks hübriidid vmt tehnoloogiat kasutavad sõidukit, aga peaasi, et ikka suuremat sorti sõidukid. Ühesõnaga – ameeriklased väikseid autosid ostma ei hakka! Mõtlen, et võib-olla aitaks, kui väga kõrge kütuseaktsiis kehtestada... aga ilmselt oleks see poliitiline enesetapp.