Vaid lootus igalpool...

Nüüd siis tean, mis tähendab kell 6.00 hommikul ärgata ja 00.30-ni tööd teha. Ja nii paar päeva järjest. Aga ma ei pane pahaks. Tegelikult on see positiivne ja karastav kogemus. Selle pärast saigi ju siia tuldud! Tegelikult ka!

Enamik juriste siin oleks praegu ilmselt tänulikud, kui neil oleks põhjust kaua tööl olla. Eelmisel neljapäeval koondati büroost hulk inimesi, sekretäridest osanikeni. Ilmselt ei saa keegi end praegu kindlalt tunda (peale minu – sest pratkikanti ei koondata :)), ja olen kindel, et sisimas on valdav enamik büroo töötajatest päris ärevil. Aga välja ei lasta sel paista. See on vist “the american way”. Igal hommikul küsivad kõik vastutulevad inimesed, kuidas läheb, vastad entusiastlikult: “Fine. Thank you. How are you?” ja saad vastuseks “I'm excellent.” või “Great!” Ja nii vastab igaüks – eranditult! Kuidas saab siis hästi minna, kui kardad ilmselt iga hetk töö kaotada. Aga võib-olla aitab ka pelgalt selline eneseväljendus enesetunnet parandada. Eks praegu ongi USA-s aeg, mil muudatused hakkavad toimuma selle najalt, et inimesed säilitavad (või saavad tagasi) lootuse. 

Paljud loodavad uue presidendi peale. Paljud usuvad, et see lootus pole asjatu. Enamik on veendunud, et muutused (paremuse poole) tulevad kindlasti. Olevat vaid aja küsimus. Küsimus sellest, kui ulatuslikud need muutused saavad olema. Ütlesin kord oma ülemusele, et mul on uuest presidendist peaaegu kahju, sest ta on meeletu pinge all, ootused on väga kõrged. Sain vastuseks, et tegemist pidavat olema inimesega, kes naudib sellist olukorda, sest teab, et on võimeline rahva madalseisust välja tooma. Nagu ütlesin – kõrged ootused! On neid, kes ütlevad, et olukord ei saa enam hullemaks minna, nii et uus president ei saa ka midagi väga valesti teha. Natuke naiivne või kuidas? Igal juhul olid eelmisel teisipäeval kõik telekate ette naelutatud, et uue presidendi kõnet kuulata. Isegi tühjadel tänavatel võis ilmeksimatult tunda kõrgendatud meeleolu. Üksteisele sooviti head ametisse vannutamise päeva...