Things are looking up!

Kolisin eile äärelinnast kesklinna – viieminutilise jalutuskäigu kaugusele büroost. Super! Ainult et üürileping on juuli lõpuni, kuigi lahkun siit juunis :) Nii et kui keegi tahab lepingut üle võtta.... Anyone?

Nüüd on mul päevas senisest kolm tundi enam, et magada/tööd teha/ringi vaadata. Korter on pisike, aga väikeste kulutustega sai selle päris armsaks. Kõrval on vaated korteri akendest (taamal paistab jõgi ja teiselpool jõge Kanada).

Ma ei saa ikka veel üle sellest, kui väga detroitlased kõndida ei taha. Nagu öeldud, elan büroost 5-minuti tee kaugusel, kuid sellest teada saades teatas sekretär, et maja, kus ma elan, on hea sellepoolest, et saan büroost koju people mover'iga sõita :S People mover on üks selline omapärane rong, mille raudtee kulgeb Detroidi pisikeses kesklinnas kõrghoonete vahel umbes kolmanda korruse kõrgusel (metrood Detroidis ei ole). Millalgi lähen sellega kindlasti sõitma, aga seda ainult lõbu pärast, mitte et koju või tööle saada :) 

Äärelinnas elamise juures jään peamiselt kahte asja igatsema: kahekilomeetriseid jalutuskäike bussipeatusesse ja tagasi (head vormis püsimiseks ja mõtete kogumiseks) ning huvitavaid vestlusi bussipeatuses ja bussis. Mul on eriline anne ilma midagi tegemata veidraid inimesi endaga rääkima panna. Seda juhtus juba Eestis, et igasugu huvitavad inimesed hakkasid heast peast mulle oma elust pajatama. Ja siin pole see teisiti. Näiteks sel nädalal kohtasin bussis meest, kes küsis kõige tavapärasema küsimuse (“Kuidas su päev läks?”). Olles eelmised ööd liiga vähe magada saanud, vastasin tavapärase “Fine.” asemel, et päev oli liiga pikk. Tema vastus oli aga samuti tavapäratu: “Kas lähed koju oma elu armastuse juurde?”.... Raputasin pead. “Kullake, pärast pikka päeva peaks koju oma elu armastuse juurde minema.” Mu vestluskaaslane jäi veidi aja pärast tukkuma, mind aga tegi öeldu veidral kombel kurvaks. Tavaliselt oleks see mind muigama pannud, kuid seekord.... küllap olin väga väsinud.... Eile aga, kui ootasin taaskord tund aega bussi (sest bussid ei ole graafikus), kohtasin tüüpi, kes olevat kirjutanud “Twister'i” stsenaariumi, aga jätnud selle oma sõnade järgi patenteerimata (?!), nii et au ja kuulsust ta ei saanud. Tema peamine sõnum oli aga, et kuigi tema ei ole selline, siis peaksin ma ikka väga ettevaatlik olema ja kindlasti ei tohiks ma järgmise tüübiga, kes sinna tuleb, rääkida. Ega ma temagagi ei rääkinud – tema rääkis minuga, mina olin vait! Seda ma talle muidugi ei öelnud. Aga olles mind korduvalt hoiatanud ja pool oma eluloost ära jutustanud, teatas ta, et peab korraks nurga taha urineerima minema... Ja siis tuli buss, nii et see vestlus jäigi pooleli :D Nii et huvitavaid inimesi kohtab siin. Ja ma ei ütle seda üldse paha pärast. Ja igasugu elutarkusi õpib ka :)

Bussisõidud olid toredad, sest siis sain ka tõeliste detroitlastega tuttavaks – muidu jääks vast kogu siin elamise kogemus väga ühekülgseks, kui saaks juttu rääkida vaid advokaatide, klientide ja muude inimestega, kes käivad uhketel õhtusöökidel ja kliendiüritustel.