Laupäeval otsustasin, et on viimane aeg juuksuris käia. Tean kesklinnas vaid üht juuksurisalongi – käin sellest igal teisel laupäeval turule minnes mööda. Seekord siis astusin sisse. Vaateaknal oli küll ka paar naiste soengumoe pilti, aga sisse astudes nägin, et klientideks olid vaid mehed, kes olid habet ajama tulnud. Olles selgitanud, et seal ikka ka naiste juukseid lõigatakse, istusin diivanile oma järjekorda ootama. Koht oli täpselt samasugune, nagu osa filmides nähtud väikelinna juuksurisalonge: väsinud välimuse ja kulunud mööbliga, raadios mängis motown muusika, millele osa juuksureid kaasa laulis, teised aga ajasid omavahel või klientidega kõva häälega juttu ning aeg-ajalt astus tänavalt sisse inimesi, keda kõik tundusid teadvat ja kes tulid vaid juttu ajama. Minu arvates hästi vahva, et selliseid kohti on säilinud ka Detroidi suguses suurlinnas (kuigi teisest küljest näitab see aga ilmselt, et linna areng on seisma jäänud).
Järgmisena suundusin kantrifestivalile. Esimene katse kantriga sõprust sobitada ei olnud just edukas – inimesi oli liiga palju, liikuda oli peaaegu võimatu, muusikale eriti pihta ei saanud ja üldse tundus, et söömine ja muud kõrvaltegevused olid olulisemad kui muusika kuulamine. Aga samas oli väga huvitav ameeriklasi omas elemendis näha, muidugi mitte et ma arvaks, et nad alati kauboimütse ja -saapaid kannavad :) Arvates aga, et õhtul hiljem peaks tõenäoliselt tipptegijad esinema, läksin tagasi korterisse ja uurisin natuke õhtuste esinejate tausta. Otsustasin kuulama minna üht Detroidist pärit tüüpi, kes “Superstaari” saatega tuntuks sai. Mõtlesin, et vahel tunduvad kontserdid siis paremad, kui lood on tuttavad, nii et kuulasin Youtube vahendusel mõnda lugu ka. Ja kontsert tundus täitsa ok. Igal juhul, eeloleval nädalavahetusel katsetan technofestivaliga....
Teel kontserdile nägin aga Detroidi politseid tegutsemas. Nimelt on siin alati avalikel üritustel lisaks turvafirmadele palju politseinike korda hoidmas. Aga üks taskuvaras lootis siiski pääseda. Kui politseinikud ta kätte said, heideti varas ropu sõimu saatel asfaldile ja selle asemel, et tüüp maas käeraudadesse panna, lohistati teda paarkümmend meetrit mööda asfalti. Üpris julm, pisikurjategijatel ei tasu siinse politseiga jamada. Samas on politsei avalikult öelnud, et julmimat ja mõjuvõimsaimat gängi nad ei püüagi taltsutada, sest piiratud ressursside tõttu oleks see ette kaotatud võitlus (näiteks olevat gängi relvad võimsamad kui politsei omad) :S
Pühapäeval käisin ühel USA suurimal lillelaadal ja pärast seda ühe USA armastatuima kunstniku Norman Rockwelli tööde näitusel. Varem pidasin Rockwelli vaid kommertskuntsnikuks, kes oskas hästi “hea tuju” pilte joonistada, aga tema töödel on ka sügavam, teravmeelsem sisu. Näitus oli väga huvitav.
Soojad ilmad on välja toonud veel ühe probleemi Detroidis – kodutud. Ma ei tea, kus nad talvel olid, aga nüüd magavad nad tänavatel. See on päris jube ja masendav. Nad ei kerja, vaid nad lihtsalt lebavad liikumatult tänavatel ja muruplatsidel ning näib, et keegi ei hooli – kõik lihtsalt kõnnivad mööda, nagu see oleks normaalne. Kurb! Ning veelgi kurvem, et ise ei oska ka muud teha...
Njah, kantriga tutvusin nädalavahetusel ja nüüd teise äärmiselt ameerikliku nähtusega – pesapalliga. Varem oli see populaarseim spordiala USA-s, nüüd aga olevat ameerika jalgpall number üks. Ei tea, kas ka Detroidis, sest kohalik jalgpallimeeskond olevat lootusetu, samas kui korvpalli, pesapalli ja muidugi jäähoki meeskonnad on tasemel. Olin kuulnud, et kui näiteks jäähoki- või korvpallimängule minnakse mängu vaatama, siis pesapallimäng on lihtsalt hängimise koht, ja see näib tõsi olevat. Ülal pilt pesapalliväljakust.
No comments:
Post a Comment