Kui olen vaimselt väsinud, siis öösiti hästi ei maga. Nii olengi juba kaks ööd järjest keset ööd üles ärganud. Sel nädalal olid pikad tööpäevad... Hea, et ei palutud nädalavahetusel tööle minna. Võiksin küll alati öelda, et ei saa nädalavahetusel tööle tulla, aga ei taha seda teha. Pealegi on mu ülemus omadega praegu päris läbi – käis puhkusel ja avastas tagasi tulles eest mitu kriisi. Nii et eks tahan/püüan aidata (ja pean ka aitama) neid lahendada (mis iseenesest sisaldab päris palju sebimist ja ringijooksmist).
Eelmisest nädalavahetusest saati olen laupäeva oodanud, sest lumi oli ära sulanud ja plaanisin jõe äärde jooksma minna. Jooksmine aitab alati väsimuse vastu. Nädala sees jooksma ei jõua: olen kogu valge aja tööl ja pimedas ei tihka minna. Kui aga öösel ärkasin, selgus, et viimaste tundide jooksul oli 10 cm lund sadanud. Arvestades, et Kanada ei paistnud, oli selge, et sellega pole asi veel lõppenud. Nii et jooksmisel oli kriips peal. Kõnniteesid ei lükata ilmselt enne esmaspäeva lahti, küll aga hakkavad majaomanikud neile kohe ohtralt soola puistama, sest kui keegi kukub, on kahjunõuded ja menetlus kulukad. Soola pannakse tänavatele nii palju, et see täidab tegelikult kaht funktsiooni: sulatab lume ära ja suured soolakristallid, mis ära ei sula, aitavad samaaegselt libisemise vastu (sarnaselt graniitkillustikule). Üldiselt ongi nii, et kui ka lund kõnniteedel ei ole, on soolakristallid ikka veel seal.
Tavaliselt toob lumesadu mu näole totra naeratuse ja mõjub rahustavalt (ööl enne advokatuurieksamit vahtisin sel põhjusel pool tundi õues möllavat lumetormi), aga seekord tegi kurjaks. Sest mul oli lumevaba plaan! Tundsin end nagu tõeline detroitlane, kes kurdab lume üle. Hommikuks leppisin siiski lumega ära. Mõtlesin, et võib-olla on lumesajust teise päevakorrapunkti täitmisel hoopis kasu... Näib, et detroitlased ei taha lumesajuga naljalt nina kodust välja pista (näiteks kord, kui pidin laupäeval tööle minema, helistas hommikul ülemus ja teatas, et kuna lund sajab, ei tasu ikka täna tööle minna...). Ja kuna plaanisin üht ostukeskust uurima minna, lootsin, et seal suurt tunglemist pole. Kuulsin, et mõne nädala pärast toimuval Püha Patricku päeval peab ikka midagi rohelist selga panema, aga ma ei võtnud ühtki rohelist riideeset kaasa, nii et ....
Aga tuleb välja, et lumi ei takista isegi detroitlasi ostukeskust külastamast. Samuti ilmnes, et ostukeskuses chillimine on sõbrapäevale igati sobilik ajaveetmisviis, lihtsalt poiste ja tüdrukute kambad olid asendunud käsi-käes jalutavate paarikestega.
Päeva küsimuseks kujunes aga: kas raatsiksin endale 45 000 krooni maksva Giorgio Armani pükskostüümi osta isegi juhul, kui saaksin seda endale lubada....?
No comments:
Post a Comment