Tagasi

Juhtusin täna Eminemi “Lose Yourself'i” nägema – Detroit on video nagu ka filmi “8 Mile” üks tegelasi. Kohad tulid tuttavad ette, kuid seal viibitud aeg tundus kui unenägu. Samas olen kodus olnud vaid veidi enam kui ühe kuu.

Kodus olemine tundub nii loomulik: ärkan Tallinna kesklinnas, jalutan tööle, lõuna vanalinnas, õhtul koju, kokkusaamised sõpradega jne. Tore on kodus olla, ainult et Eesti suvi... Noh, mis seal ikka.

Viimasel paaril kuul olin USA-s elamisega ära harjunud, kuid siis oligi juba aeg tagasi pöörduda. Kuigi ei saa öelda, et oleksin soovinud ka kauemaks jääda. Osaliselt on põhjuseks see, et ma ei ole kunagi tahtnud Ühendriikides elada. Teiseks oli ilmselt natuke oma roll ka Detroidil – mõni teine linn: New York, Boston, Chicago, on hoopis rohkem meelt mööda, kuid Detroit, mis on võrreldes eelnimetatutega pigem tüüpiline USA linn, ei köida niivõrd. Lisaks kogu see kurbus, mis linna valitses ja inimeste mõnevõrra lootusetu meeleolu. Samas ei kahetse ma sugugi, et mul selline võimalus oli – see kogemus on hindamatu. Pikemas perspektiivis suureneb kasutegur ilmselt veelgi. Ja mitte ainult professionaalses plaanis. Kui tekib võimalus mõneks ajaks välismaale erialasele tööle minna, soovitan.

Kui praegu küsitakse, mis ma sellest kõigest kasu sain, on vahel raske konkreetseid asju välja tuua. No olgu, see, et keeleoskus paranes ja ingliskeelsete dokumentide koostamine võtab nüüd vähem aega ja klientidega suhtlemine on ladusam, on selge. Ja õppisin ka palju praktilisi pisiasju. Lisaks on aga ka hulk asju, detaile, millele nüüd mõtlen ja mida arvesse võtan, mida ma varem ei teinud, kuid ei pane seda ehk tähelegi. Ilmselt on mõttemaailm muutunud, avardunud, kuid kuidas täpselt, ongi raske seletada.

Eks ole palju lugusid ja kogemusi, mis siia blogisse ei jõudnud – nii mõndagi võin rääkida, kui kohtume, kuid eks midagi jätan ka vaid enda teada :P